Osmussaar

 

 

Rannarootslaste saar

Osmussaar, mille rootsikeelne nimi on Odensholm, asub Soome lahe suudmes umbes seitsme kilomeetri või nelja ja poole meremiili kaugusel Eesti loodetipust. Saar on umbes viis kilomeetrit pikk ja poolteist lai. See kuulub Noarootsi (Nuckö) valda ja Noarootsi Püha Katariina kihelkonda. Piklik saar kerkis merest umbes 3000 aastat tagasi ning moodustab osa Põhja-Eesti lubjakiviplatoost. Piki põhjakallast kulgeb kuni kuus meetrit kõrge lubjakiviastang, mis asendub edelas kruusavallidega. Saarel asub mitu madalat järve.

 

Odeni saar

Kirjalikes allikates on saart nimetatud juba 13. sajandil, aga nime usutakse pärinevat Viikingi või Rauaajast ning seotakse viikingite jumala Odeniga. Temaga seob saart mitu legendi: üks rändrahn kandis Odeni nime (Odens stain), mida uskumustes peeti isegi Odeni hauakiviks. Teise pärimuse kohaselt olevat Oden Põõsaspea (Spithamn) neemelt astudes tühjendanud oma kingast liiva, millest saigi Osmussaar.

 

Kalapaadid Hinsgronnel                                      ……….          foto ERM (Eesti Rahva Muuseum, Tartu)

Rahvastik ja talud

Osmussaare asustuslugu ulatub tagasi sajandeid. Püsielanikke saarel nimetatakse esmakordselt aastal 1436 ja nimedest järeldades olid nad ka siis rootslased. 16. sajandi algul asus saarel arvatavalt viis talu. Kohaliku pärimuse järgi olid nende elanikud tulnud Stockholmi saarestikust ja saareelanikud usuvad, et nende sugu asustas saart kümne inimpõlve  vältel. Taudid on aga Osmussaart korduvalt laastanud, pärast neid on uusi asukaid saarele tulnud mitmelt poolt. 1710-11. aasta katk oli seal eriti ränk ning saarel suri üle kuuekümne inimese. Pärimuse järgi jäi ellu vaid viis (mõnel juhul mainitakse seitset või üheksat) inimest. 18. sajandi lõpul koosnes asustus seitsmest talust: Brus, Greis, Erkas, Marks, Niggors, Nibondas ja Stavas. Nende järglased elavad tänapäeval Rootsis.

 

Kabel (Kapple)

Teadaolevalt, kuigi arvatavalt oli Osmussaarel juba keskajal väike puitkabel, ehitati esimene kabel saarele 16. sajandil. Tõenäoliselt asus see samal kohal, kus hilisem kivist Jeesuse kabel, mille varemed on saarel siiani säilinud. See kabel ehitati aastatel 1765-1766 kasutades kohalikku lubjakivi mõõtudes 12 x 7 meetrit. 10-meetrine torn paistis kaugele üle mere. Surnuaiavärav oli ehitatud vanadest tammepalkidest, mis pärinesid ühelt laevavrakilt. Väravale asetatud Martin Lutheri büst oli tegelikult 1852. aastal hukkunud briti laeva käilakuju.

Kabel 1940. aastal                                                                                                                       foto ERM

 

Lootsiteenistus ja tuletorn
Asukoht mereteede läheduses andis Osmussaare kaluritest talupidajatele varakult võimalusi lisateenistuseks töötades lootsidena ja juhatades laevu piki eesti rannikut. Esimene tuletorn ehitati saarele 1765 ning uus, kivist torn valmis aastal 1850. Viimase purustasid lahkuvad nõukogude väed 1941. aastal. Saareelanikud kutsusid tuletorni venekeelse nimetuse järgi Måjaken (riigirootsi keeles fyr). Nii tuletorn kui kabel olid meresõidul olulised teetähised, nende ja saarel kasvavate üksikute suurte puude järgi orienteeruti kalapüügil. Hilisemal ajal oli saarel ka päästepaat, mille meeskond koosnes saare elanikest.

Tuletorn (foto Igor Aleksejevi raamatus ” Eesti tuletornid”)

Elu saarel
Kalapüük, põlluharimine, lootsiteenistus ning karilejooksnud laevade päästmine olid saareelanike peamisteks elatusallikateks. Osmussaare põllud olid väikesed ja kehvad ning seetõttu pididki elanikud äraelamiseks teisi teid otsima. Olulist lisa andis jahipidamine, eriti talvine linnu- ja hülgejaht. Püüti turska, räime, kilu, lesta ja haugi, mis turustati kas Haapsalus või hiljem Tallinnas. Erinevate tegevusalade kombineerimine ja ettevõtlikkus mõjusid nii, et Osmussaarel elati paremini kui randades ja rannarootslaste hulgas keskmiselt. Eesti rannarootslased elasid eraldatult ning seetõttu säilisid 20. sajandini ka nende vana rootsi keelemurre ning kombed. Osmussaarlased olid uhked, iseseisvad, natuke jonnakad ning võreldes teiste randlastega vabad. Pärisorjust saarel ei olnud ning suhteliselt väikseid makse maksti kuivatud kalaga jt kohalike saadustega. Kaua aega kuulus Osmussaar Uuemõisa (Nihove) mõisa alla Haapsalu lähistel. Oma privileege ja vaba staatust suutsid saareelanikud kaitsta tänu säilinud Kuninganna Kristina eesõigustekirjale aastast 1650.

Teine maailmasõda – sundevakueerimine ja põgenemine Rootsi
Osmussaarlased evakueeriti saarelt 1940. aasta juunis vastavalt baasidelepingule Nõukogude Liiduga. Saarele ehitatigi suur sõjaväebaas ning piki põhjarannikut kaitseehitised jooksukraavide ja kahuripesadega. Koos sarnase baasiga Hankös pidi nii kontrollitama laevaliiklust Soome lahel. Hinnanguliselt paigutati saarele 800 meest. Osmussaar jäi nõukogude armee kätte 1941. aasta detsembrini. Kogu sügis-talve hoidsid sakslased saart ägeda turmtule all. Saare noormehed sundmobiliseeriti nõukogude armeesse. Neist seitse ei pöördunud iialgi tagasi. Saksa okupatsiooni ajal, 1942. aasta kevadel said allesjäänud osmussaarlased loa saarele tagasi pöörduda. Kõik oli vahepeal muutunud: paljud ehitised olid varemeis, sealhulgas kabel ja tuletorn. Kiviaiad, lubjakivist ehitised ja rändrahnud olid kadunud, et valmistada kaitseehitiste rajamiseks betooni. Isegi Odeni kivi oli kadunud. 1943. aasta suvel lahkusid esimesed saareelanikud Rootsi; viimased läksid veebruaris 1944. Nõukogude perioodil oli saarel raadio-lokatsiooni keskus, sõjaväebaas ning väike piirivalveüksus. Praegune raudbetoonist tuletorn ehitati 1954. Alles 1990. aastate algul said endised osmussaarlased ja nende järeltulijad Rootsist võimaluse saart külastada.

Nibondase talu valge hobune tõstetakse laevale evakueerimispäeval 12. juunil 1940              foto ERM

 

Osmussaar täna – loodus- ja kultuuripärand on väärt hoidmist
Osmussaare maastikud on oluliselt muutunud. Aastal 1991, kui endistel osmussaarlastel õnnestus saart jälle külastada, oli Külas (Bien) alles vaid kaks vana ehitist: Erkase talu laut ja Marksi rehealune. Kabel oli varemetes, kuigi kiivrita torn seisis püsti. Surnuaed, kus puhkab mitu põlvkonda osmussaarlasi, oli hävitatud ning kadakatesse kasvanud.
1996. aastal loodi Osmussaare maastikukaitseala, mille eesmärgiks on säilitada saare omapäraseid geoloogilisi väärtusi, taimestikku ning linnustikku. Looduse kaitse on oluline, aga kultuurmaastiku taastamine ning saare ajaloo ja pärandi säilitamine on samuti tähtsad. Aastast 2001 elab saarel püsivalt jälle kaks inimest, kes peavad ka lambaid, šoti mägiveiseid ja hobuseid. Suviti käib saarel palju külalisi.

Osmussaare külaselts (Byalag)
Külaselts (taas-)asutati Rootsis Valter Erkase initsiatiivil 1993. aastal. Juhatusse kuulub esindaja igast vanast talust, kes hoiab oma sugulasi seltsi ettevõtmistega kursis. 1992. aastal taotlesid osmussaarlased Läänemaa maavalitsuses maid tagasi, ent Eesti praegused seadused kasutusõigusel põhinenud omandivormi ei tunnista ning maad jäid riigile. Külaseltsi oluliseks ülesandeks ongi seetõttu siduda saarelt pärit inimesi ja nende järeltulijaid saarega, et Osmussaare vaim tulevikuski ei kaoks. Aastatel 1992-1994 püstitati surnuaiale hauatähised ning ehitati kellatorn väikese mälestustahvliga. Külaseltsi liikmed töötavad ühiselt selle heaks, et teadmised Osmussaare ajaloost ja vanast kultuurist säiliksid. Loodud on töögrupp, mille liikmed on viimase paari aasta jooksul taotlenud raha kultuuriväärtuste säilitamiseks.

Kabeli konserveerimine ja Marksi rehealuse restaureerimine
Kabeli juures alustati töödega 2006. aastal. Tegevust koordineerib Lea Täheväli-Stroh, kelle eriala on vanade ehitiste konserveerimine, tal on kogemusi nii Eestist kui Rootsist. Rahastajateks on erinevad fondid ning eraannetajad. Eesmärgiks on müürid konserveerida, ehitada tornile katus ja istutada pikihoone müüridele kukehari. Surnuaed puhastatakse ning taastatakse nii suures ulatuses kui võimalik ning piiratakse lubjakivist aiaga. 2007. ja 2008. aasta suvedel on talgutöödel kadakad välja juuritud ning kabeli sisemus (peaaegu tervikuna) puhastatud. Torni ülemise osa ja lagunenud alusmüüri konserveeris eesti restaureerimisfirma. Töö jätkub 2009. aastal. Tulevikuplaanides on ka Marksi rehealuse restaureerimine.

Voldiku koostas Osmussaare külaselts 2008. aasta detsembris, eesti keelde tõlkis Tiina Peil.